Jah, meil sattus vastlaliu asemel olema hoopis
vastlamatk, aga kõigest õiges järjekorras.
Alustasime
Keila reoveepuhastusjaamast. Nägime ja kuulsime, kuidas vett puhastatakse. Haisu tundsime ka. Seejärel selgus, et mingi arusaamatuse tulemusena oli meie bussijuht aru saanud, et ta peab meile Tankimäele järele tulema, aga mitte meid sinna viima ja seetõttu tuli meil Keila ühest otsast teise,
Tankimäele jalgsi matkata. Eks ägiseti küll, aga kohale me jõudsime. Kahjuks jäi seetõttu kelgutamise aega vähem, kui alguses lootsime. Aga vastlasõit sai tehtud ja soe tee joodud.
Ma otsustasin siis ka ühe sõidu teha üle kolme aasta.
Mailis, lahke tüdruk, laenas kelku. Ja otse loomulikult õnnestus mul suure hoo pealt üles leida selle mäe ainus hüpekas, teha õhulend ja seejärel selili maha maanduda. Õnneks jäid luud-kondid terveks, aga lastel oli nalja kui palju-õpetaja sõitis hüpekast.:)
Aitäh, aitäh
Kristo vanaemale, kes reipalt meiega matkas ja pärast teepakkujaks oli.
Kristoferi emale suured tänud tee ja joogitopside eest.
Elisabethi isale tänud ekskursiooni organiseerimise eest.
Nautisime mõnusat talveilma ja värsket õhku (mitte küll puhastusjaamas....:).
Pilte näeb SIIN!